korp! Vironia

Sport korp! Vironias


Üldist

Mens sana in corpore sano - „Terves kehas terve vaim“ ning ka Vironias leidub paljusid, kellele see vana ütlus kreedoks on. Akadeemiline organisatsioon proovib anda oma liikmetele kõik võimalused arenemiseks ning elus läbi löömiseks ja üheks eeliseks hea elu elamisel on ka füüsiline vorm. Sport on Vironias au sees, olgu ta siis harrastustasemel, tugitoolitasemel või tõepoolest juba enda jõu ja oskuste proovile paneku nimel ette võetud. Spordivõistlused ja -trennid ühendavad Vironia liikmeid, luues sõprust ning vendlust ja hoides tudengeid- vilistlasi hea tervise juures.


Ajaloost

Teiste tudengite poolt on viroonlaste spordilembus ära mainitud juba 1908. aastal, kui Vironia liikmed hea tenniseoskuse eest kiita said. See kirg sportimise vastu kandus üle 1914. aastal esimeste Eesti üliõpilaste olümpia korraldamisele Tartus, mis Vironia liikme Karl Kleini (c. 1913/II) juhtimisel läbi viidi. Seega on Vironias spordi tegemise traditsioon sisse juurutatud nii kõvasti, et ka kaks maailmasõda ning pikk Nõukogude Liidu okupatsioon pole seda ära suretanud. Vabadussõjast naasnud tublid ja heas vormis mehed hakkasid suure tuhinaga vastloodud Eesti Vabariigis võimalikuks saanud sportimisvõimalusi ära kasutama. 1924. aastal saadeti Vironia liige Eugen Uuemaa (c.?) osa võtma Pariisi olümpiamängudest, kus ta saavutas kümnevõistluses igati auväärse 16. koha. Samast võistlusest võttis osa ka viroonlane Valter Ever (c. 1921/II), kes kümnevõistluses küll katkestas, aga kõrgus- ja teivashüppes 15. koha välja võitles. Need on vaid mõned näited viroonlaste tublidest individuaaltulemustest perioodil 1918-40.

Vironia liikmeid iseloomustab ka omavaheline ühisus ning seetõttu on tegutsetud ka meeskonnaaladel. Esimene kahe üliõpilasorganisatsiooni vaheline jalgpallimatš näiteks võttis aset 1926. aastal Vironia ning Eesti Üliõpilaste Seltsi vahel, mille Vironia ka suureskooriliselt (6-0) võitis, kusjuures publikut oli kohal rohkem kui paljudel tänapäeva Meistriliiga mängudel. Antud võistluse traditsioon on käimas siiamaani ning Vironia ja EÜS-i vaheline jalgpallivõistlus on üks vanimaid jalgpallivõistlusi Eestis. Vironia on pidanud maha ka sõpruskohtumisi oma mitmete välismaal tegutsevate sõprusorganisatsioonidega, millest on siiamaani alati võidukalt välja tulnud. Osaletud on (vahel isegi võidukalt) ka akadeemiliste organisatsioonide jalgpaliturniiril, mis iga sügis Tartus aset võtab. Vironia jalgpallurid on ajalooliselt olnud üpris Eesti tipu lähedal; esile väärivad toomist näiteks Johannes Brenner(c. 1933/II), kes oli Jarmo Ahjupera debüüdini 2001. aastal läbi aegade noorim Eesti koondise eest mänginud pallur (16 mängu ja 4 väravat) ning tänapäevasemast ajast Joosep Sarapuu (c. 2015/II), kes on Premium Liigas palliva Pärnu Vapruse keskkaitse raudvara.

1931. aastast pärit Akadeemilise Spordiklubi poolt välja käidud rändkarikas, mille nimel Vironia ja EÜS tänaseni iga-aastast karikamatši peavad. (Foto: sv! Henry Narits)

Au sees on ka korvpall, mille viroonlased esimest korda meeskonnana 1927. aasta märtsis ÜS Liivika vastu mängides kätte võtsid. Järgnes tihe osavõtt üliõpilaskonna käsipalliturniirist (kuna käsipall tänasel kujul Eestis tollal tundmatu oli, mõeldi selle sõna all korv- ja võrkpalli) nii Tartus kui 1936. aastast ka Tallinnas. 1938. aastal arutati ka iga-aastase korvpalliturniiri loomist Vironia Lätis tegutsevate sõprusorganisatsioonide Talavija ja Selonija kaasosalemisel, mis aga kahjuks alles okupatsiooni tõttu 1996. aastal esimest korda aset võttis. Siiski on sellest ajast saati antud võistlus populaarseks lõunanaabrite külastamise põhjuseks kujunenud. Lisaks sellele võlgneb taasiseseisvumisaegne akadeemiliste organisatsioonide korvpalliturniir kõvasti Vironia initsiatiivile, kuna antud võistlus on sajandivahetusel mitu aastat järjest aset võtnud Vironia nimelise rändkarika nimel peetud võistlusest välja kasvanud

2014. aastal Lätis toimunud turniirist osa võtnud meeskond ja kaasaelajad. 

Tänapäevast

Spordialade populaarsus on ajas ikka muutuv ning mõnel kümnendil kütab mõni sport rohkem kirgi kui teine. See aga ei tähendaks, et sportimine täitsa unarusse jääks - vastupidi, tihti võib tõdeda, et vanemad vilistlased suurte silmadega noorte seltsivendade uusi saavutusi meililoendist või sotsiaalmeediast loevad ning õhtul konvendihoonesse ohtra õllega õnnitlema tulevad ning omaaegsed vähem kuulsusrikkad tulemused vigaste põlvede või õlgade kaela ajavad. Kõik aga mõistavad sportliku tegevuse tähtsust ning Vironia liikmetele võimaldatakse nii kevad- kui sügissemestril tasuta meeskondlikku sporditegemist, olgu selleks jalg-, korv- või võrkpall. Trennide eesmärgiks peale lõbusa ajaveetmise ja füüsilise vormi hoidmise on ka ettevalmistus mitmete akadeemiliste organisatsioonide vahel toimuvate võistluste jaoks.

Jalgpallis on Vironia küll sajandivahetuse paiku tagasihoidlikke tulemusi koju toonud, kuid viimasel kümnendil taset kõvasti kasvatanud. Ei ole üldse uskumatu vaatepilt see, kui Vironia vilistlastoal oleval kapil on mõlemad jalgpallis käibel olevad rändkarikad. Eks oma osa on sellel, et mitmed Vironia liikmed mängivad erinevatel tasemetel juba Eesti liigasüsteemis, aga kindlasti aitavad nii meeskonnavaimule kui ka niisama üksteise väljakult leidmise kaasa tuttuued spordivormid, mis Vironia värve - violett-must-valget - spordiväljakul au sees hoiavad. 

2017. aasta sügissemestri akadeemiliste organisatsioonide turniirilt osa võtnud meeskond.

Korvpallitrennid on samuti Vironias sagedased nähtused ning kuigi suurte võitudeni ei ole Vironia veel selles meeskonnaspordis jõudnud, on lähiajalugu siiski täis häid sooritusi, nagu näiteks 2. koht 2014. aasta akadeemiliste organisatsioonide korvpalliturniiril. Trennides on tegemist vägagi populaarse spordialaga, eriti külmemal ajal kui ka kõige karastunum põhjamaalane ei sooviks väga välitingimustes jalaga palli taguda. Sisealadest võtab Vironia osa ka iga-aastasest võrkpalliturniirist, kusjuures seda lisaks Eestis toimuvale akadeemiliste organisatsioonide turniirile ka Kanadas Torontos toimuvast võistlusest.

Vironia liikmed võistlemas 2018. aasta võrkpalliturniiril. (Foto: sv! Henry Narits)

Tugeva traditsiooniga on ka Vironia kümnevõistlus, mille esimene iteratsioon võttis aset 1996. aastal, kui oli saadud inspiratsiooni Erki Noole tugevast sooritusest Atlanta olümpiamängudel. Sellest võistlusest on osa võtnud nii esimest korda ketast heitvad mehed kui ka juba vilunud veteranid, kelle jaoks 4000+ tulemus täiesti jõukohane on olnud. Tõepoolest, kuigi keskmine võistleja kipub vahetevahel tõkete ületamisel ning teiba ja lati eristamisel raskustesse sattuma, on kolm tugevaimat kümnevõistlusel püsitatud tulemust järgmised: 5628 (Margo Märdin, 2009), 5576 (Argo Pajur, 1997), 5531 (Argo Pajur, 1998). Uutele tulijatele on tavaliselt aga jõukohaseks katsumuseks kõikides alades tulemusest hoolimata edukalt finišeerida. Viimasel, 2017. aasta võistlustest võttis osa näiteks 17 meest, kellest 9 esimest korda kümnevõistlust proovisid. Seega spordivaldkonnas on alati võimalik midagi uut proovida.

Viroonlased oma „lemmikala“, 110 meetri tõkkejooksu läbimas (Foto: sv! Henry Narits).

Unustusse pole jäänud ka ajulihast rohkem treenivad alad. Vironia on tihti korraldanud akadeemiliste organisatsioonide orienteerumisvõistlust, seda nii ühepäevase mõõduvõtu kui ka aastapikkuse orienteerumispäevakutest osavõttu arvesse võtva turniirina. Lisaks on konvendihoones au sees maleväljak, millel tihtilugu ettureid ja teisi tähtsamaid nuppe liigutatakse. Ka siin on tase kõikuv ning mõne Vironia hulgas oleva Eesti tipu vastu tavaline väljakutsuja ei saa; tõenäoliselt seetõttu on ka pikemat aega üritatud korraldada poksmaleturniiri. Lisaks eelmainitud spordialadele on Vironia lähiminevikus vahelduva eduga tegutsenud ka näiteks keegli ja lauatennisega; kaugemasse minevikku jäävad aga ka edukad sooritused murdmaajooksu ja -suusatamise ning tennise alal.