Teiste tudengite poolt on viroonlaste spordilembus ära mainitud juba 1908. aastal, kui Vironia liikmed hea tenniseoskuse eest kiita said. See kirg sportimise vastu kandus üle 1914. aastal esimeste Eesti üliõpilaste olümpia korraldamisele Tartus, mis Vironia liikme Karl Kleini (c. 1913/II) juhtimisel läbi viidi. Seega on Vironias spordi tegemise traditsioon sisse juurutatud nii kõvasti, et ka kaks maailmasõda ning pikk Nõukogude Liidu okupatsioon pole seda ära suretanud.

Vironia liikmeid iseloomustab ka omavaheline ühisus ning seetõttu on tegutsetud ka meeskonnaaladel. Esimene kahe üliõpilasorganisatsiooni vaheline jalgpallimatš näiteks võttis aset 1926. aastal Vironia ning Eesti Üliõpilaste Seltsi vahel, mille Vironia ka suureskooriliselt (6-0) võitis, kusjuures publikut oli kohal rohkem kui paljudel tänapäeva Meistriliiga mängudel. Antud võistluse traditsioon on käimas siiamaani ning Vironia ja EÜS-i vaheline jalgpallivõistlus on üks vanimaid jalgpallivõistlusi Eestis. Lisaks eelmainitud spordialadele on Vironia lähiminevikus vahelduva eduga tegutsenud ka näiteks keegli ja lauatennisega; kaugemasse minevikku jäävad aga ka edukad sooritused murdmaajooksu ja -suusatamise ning tennise alal.

Jalgpallis on Vironia küll sajandivahetuse paiku tagasihoidlikke tulemusi koju toonud, kuid viimasel kümnendil taset kõvasti kasvatanud. Ei ole üldse uskumatu vaatepilt see, kui Vironia vilistlastoal oleval kapil on mõlemad jalgpallis käibel olevad rändkarikad. Eks oma osa on sellel, et mitmed Vironia liikmed mängivad erinevatel tasemetel juba Eesti liigasüsteemis, aga kindlasti aitavad nii meeskonnavaimule kui ka niisama üksteise väljakult leidmisele kaasa tuttuued spordivormid, mis Vironia värve – violett-must-valget – spordiväljakul au sees hoiavad.

Korvpallitrennid on samuti Vironias sagedased nähtused ning kuigi suurte võitudeni ei ole Vironia veel selles meeskonnaspordis jõudnud, on lähiajalugu siiski täis häid sooritusi, nagu näiteks 2. koht 2023. aasta akadeemiliste organisatsioonide korvpalliturniiril.

Tugeva traditsiooniga on Vironia kümnevõistlus, mille esimene iteratsioon võttis aset 1996. aastal, kui oli saadud inspiratsiooni Erki Noole tugevast sooritusest Atlanta olümpiamängudel. Sellest võistlusest on osa võtnud nii esimest korda ketast heitvad mehed kui ka juba vilunud veteranid, kelle jaoks +4000 tulemus täiesti jõukohane on olnud. Tõepoolest, kuigi keskmine võistleja kipub vahetevahel tõkete ületamisel ning teiba ja lati eristamisel raskustesse sattuma, on tugevaim kümnevõistlusel püsitatud tulemus Ardo Pajuri nimel – 5576 punkti (aasta 1997). Siinjuures tasub mainida, et võistlusel on kasutusel elektriaeg ja kõik alad läbitakse ühe päevaga! Uutele tulijatele on tavaliselt aga jõukohaseks katsumuseks kõikides alades tulemusest hoolimata edukalt finišeerida. Olgu lisatud, et Vironiast on pärit ka 1964. aasta Tokyo OM kümnevõistluse hõbemedalist vil! Rein Aun.

Unustusse pole jäänud ka ajulihast rohkem treenivad alad. Vironia on tihti korraldanud akadeemiliste organisatsioonide orienteerumisvõistlust, seda nii ühepäevase mõõduvõtu kui ka aastapikkuse orienteerumispäevakutest osavõttu arvesse võtva turniirina. Tihti avastab meie liikmeid üheskoos mängimas ka laua- või arvutimänge. Legendid räägivad, et koroonaepideemia ajal ehitati isegi Minecraftis konvendikoopia. Lisaks on konvendihoones au sees maleväljak, millel tihtilugu ettureid ja teisi tähtsamaid nuppe liigutatakse. Ka siin on tase kõikuv ning mõne Vironia hulgas oleva Eesti tipu vastu tavaline väljakutsuja ei saa; tõenäoliselt seetõttu on ka pikemat aega üritatud korraldada poksmaleturniiri.