Vironia asutamine

Pilt: 1900. aasta rebased koos oldermann A. Kurrukiga Riias.

19. sajandi teisel poolel omandasid eestlased ülikooliharidust peamiselt Tartus, Riias või Peterburis. Valdav enamus valis nii soodsama elamise kui väiksema õppemaksu tõttu Tartu Ülikooli, kuid eestlastest üliõpilaste arv oli kasvamas ka 1862. aastal asutatud Riia Polütehnikumis, kuhu olid saatnud oma poegi õppima peamiselt rikkamad talupojad.

Eestlastest üliõpilaskonna kasvades asutati esimesed rahvuspõhised eesti üliõpilasorganisatsioonid. Tartus hakkas alates 1870. aastast kujunema hilisem Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), mis kahel korral püüdis baltisaksa korporatsioonide eeskujul organiseerida end korporatsioonina – 1881. aastal “Vironia” ning 1890. aastal Fraternitas Viliensise nime all. Baltisakslaste ja Vene riigiametnike suure vastuseisu tõttu jäi esimene eesti korporatsioon Tartus asutamata. Eesti üliõpilased organiseerusid ka Peterburis ning sellest arenes hiljem välja EÜS Põhjala.

Riias tegutses peale kolme baltisaksa korporatsiooni ka kaks poola, üks vene ning üks tunnustamata läti korporatsioon ning baltisaksa ja vene korporatsioonidesse liitunud eestlased sulandusid seal kiiresti teiste rahvaste sekka. Nende seast 1891. aastal lahkunud paar üksikut eesti tudengit panid aluse Riia eesti üliõpilasorganisatsiooni loomisele, mis järgnevate aastate jooksul kujunes ideeks asutada eesti üliõpilaskorporatsioon. Organisatsiooni tüübi vahel valides saadi viimane tõuge korporatsiooni kasuks EÜSi vilistlaselt Jaan Tõnissonilt, kelle kaudu andis EÜS Riia üliõpilastele loa ka nime “Vironia” kasutamiseks.

Ametlikult värvides väljaastumiseks oli vaja teiste Riia korporatsioonide tunnustust ning vähemalt 25 asutajaliiget, mille kogumine võttis aega 1890. aastate lõpuni. Selleks ajaks olid asutajaliikmed loonud täisväärtusliku organisatsiooni korporatsioonile omase seltsielu, tavade ja ametitega. Eeskuju saadi eelkõige poola aadlikorporatsioonilt Arkonia, kus valitses tugev rahvuslik mõtlemine, kus hinnati viisakust ning kus hoiduti Tartust pärit ja eriti baltisaksa korporatsioonidele omasest liigjoomisest ja üleolevast suhtumisest.

Pärast läti korporatsiooni Selonija tunnustamist said poola, vene ja läti korporatsioonid Riia korporatsioonide seas enamuse. Nende toetusel sai Vironia 1900. aasta 26. novembril (vkj) ametliku tunnustuse ning võis nüüd oma värvides avalikult välja astuda. Algne värvikombinatsioon oliivroheline-must-valge tuli veel enne asutamist teiste korporatsioonide vastuseisu tõttu ära muuta ning esimene eesti korporatsioon tuli esmakordselt avalikkuse ette juba violett-must-valgetes värvides.

Vironia Riias ja Moskvas

Pilt: Vironia aastapäevakommerss 1903. aastal Riias.

Asutamisele järgnenud aastatel kasvas Vironia liikmeskond kiiresti. Et eestluse edendamisele sihitud noor organisatsioon seatud kursilt kõrvale ei kalduks, rakendati tavade ja heade kommete vastu eksinute suhtes karme karistusi. Kui vajaliku liikmete arvu kokkusaamiseks oli enne asutamist korporatsiooni liikmeks võetud ka mitmeid sakslasi, siis pärast asutamist viidi tuntud luuletaja Ernst Enno eestvedamisel läbi korporatsiooni eestistamine ning mitte-eestlased jäid Vironia tegevusest kiiresti eemale. Kuigi korporatsiooni nähti Eesti ühiskonnas alguses saksaliku organisatsioonivormina, tõestasid viroonlased kiiresti, et tegu on eestimeelse ettevõtmisega.

Kogu Riia aja lõpuni õppisid Vironia liikmed valdavalt inseneriteadusi ja kaubandust. Kuivõrd suur osa eesti inseneridest, arhitektidest ja pankuritest said oma hariduse Riias, olid nende ametikohtade esimesed eestlastest täitjad suures osas Vironia liikmed. Järjest kasvava Eestisse naasvate vilistlaste hulga tõttu loodi 1912. aasta Tallinnas Vironia vilistlaskogu.

Kuigi suhted baltisaksa korporatsioonidega püsisid halvad, tõestas Vironia end kiiresti teiste korporatsioonide seas. Ometi ei suutnud Vironia tagada liikmete kokkuhoidu poliitiliselt keerulistel aastatel pärast 1905. aasta revolutsiooni, mille tõttu lahkusid 1909. aastal korporatsioonist 8 liiget, kes asutasid Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi (REÜS), hilisema ÜS Liivika.

Suhtlust otsiti ka Tartu eesti üliõpilasorganisatsioonidega, kelle seas kinnistus Vironia positsioon neutraalse vahemehena. 1908 ja 1910 sõlmiti kartell-lepingud korporatsioonide Fraternitas Estica ja Sakalaga ning 1915. aastal moodustasid Tartu, Riia ja Peterburi 5 eesti korporatsiooni Vironia ettepanekul Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL).

Esimese maailmasõja tõttu toodi Riia Polütehnilise Instituudi tegevus 1915. aastal Moskvasse, kuhu läksid ka tudengid ning üliõpilasorganisatsioonid, kuigi viimaste tegevus Moskvas oli väga piiratud. 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni käigus põgenesid Vironia liikmed Moskvast, suurem osa tagasi kodumaale ja Riiga.

Vironia Vabadussõjas

Pilt: Vabadussõjalased.

1918. aasta sügisel algas õppetöö Riia saksakeelses Balti Tehnilises Ülikoolis ning lühikeseks ajaks jätkus korporatsiooni tegevus, tervelt 35 uue rebasega. Pärast Saksa okupatsiooni lõppemist otsustasid Vironia ja REÜS astuda in corpore Eesti Rahvaväkke ning nendega tuli kaasa suur hulk teisi Riia eesti üliõpilasi. Riiast alustati üheskoos teed Tallinna detsembri alguses ning rindele jõuti enamasti jõulude paiku.

Koos esimeste lahingutega osales Vabadussõjas kokku veidi üle poole Vironia liikmeskonnast – 96 liiget. Neist suur osa võitles Vironia asutajaliikme, rittmeister Gustav Jonsoni juhitud 1. ratsapolgus, millega tehti kaasa Jakobstadti sõjaretk teisele poole Väina jõge. Mitmed Vironia liikmed osalesid Vabadussõjas ka Mereväes ja soomusrongidel, kusjuures Mereväes jagati Vironia liikmeid laevadele laiali, et üksuste bolševike osakaalu neutraliseerida. Vanemad vilistlased panustasid oma erialase väljaõppega oluliselt tagala organiseerimisel.

Vabadussõjas hukkusid kuus Vironia liiget – Aleksander Kahro, Aleksander Balin, Aleksander Raav, Artur Henrikson, Martin Holberg ja Mihkel Mattin – ning veel seitse said vigastada. Hukkunud liikmeid jäävad meenutama mälestustahvlid nii Tartu kui Tallinna konvendikorteris. 19 Vironia liiget autasustati kokku 21 Vabadusristiga ning järgnevatel aastatel liitus korporatsiooniga veel 12 Vabadusristi kavaleri.

Vironia Eesti Vabariigis

Pilt: Vironia aastapäevakommerss 1928. aastal Tartus.

Eesti ja Läti iseseisvumisega kandus Vironia tegevus Eestisse ning esimest korda tähistati Vironia aastapäeva Eestis juba Vabadussõja ajal, 1919. aastal. Vironia Tartu konvent hakkas tegutsema 1920. aasta sügisel ning 1921. aastal hakati rentima endist von Liphartide aadliperekonna linnakorterit aadressil Lai 30/32, mille korporatsioon peatselt endale ostis. Eelneva sajandi olid selle hoone ruumid olnud Tartu ühed kõige sobivamad Venemaa Keisririigi aadlike ja teiste kõrgete külaliste võõrustamiseks. 1925. aasta renoveerimistöödega saavutas hoone tänavatiib juba tänapäevasele sarnaneva väljanägemise.

1920. aastatel kasvas korporatsiooni liikmete arv jõuliselt ning algselt Riia korporatsioonide kommetega Vironia hakkas järk-järgult üle võtma Tartu korporatsioonide kombeid. Riias kehtinud saksakeelsest sõnavarast ja lauludest jäid alles vaid üksikud, kuid nende kasutamine eristab Vironiat teistest eesti korporatsioonidest tänapäevani. Sõjajärgne korporatsioonielu oli olemuselt vabam, kuid suuresti vilistlaskogu mõjutusel asendus see 1930. aastateks töökama õhkkonnaga. Kümnendi tipphetkeks jäi 1934. aasta ladinakeelne ekspromptüritus “Rooma öö”, mis teistsuguse õhustiku tõttu poleks 1920. aastatel eriliselt välja paistnudki.

Vironia säilitas Eestisse kolides tihedad suhted Riia läti korporatsioonide Selonija ja Talavijaga ning vene korporatsiooni Fraternitas Arcticaga. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli juures tegutseva Karjala osakonnaga, kellega võimaldati liikmete vastastikust üliõpilasvahetust. 1930. aastateks taastati tihedamad suhted ka Varssavisse kolinud poola korporatsioonide Arkonia ja Welecjaga ning viimasega sõlmiti 1936. aastal eraldi kartell-leping. Vironiat on siiani jäänud enamikest teistest eesti üliõpilasorganisatsioonidest eristama ajaloolise keskme asumine väljaspool Eestit ning suur sõprusorganisatsioonide hulk välismaal.

Tartusse kolides oli uute liikmete tehnikaalane taust asendunud humanitaarteaduslikuga, kuid peale suure hulga õigusteadlaste koondas Vironia endiselt majandus- ja kaubanduseriala tudengeid. 1936. aastal asutatud Tallinna Tehnikainstituudi (hilisema TTÜ) juurde loodi Tallinna konvent, mis sarnaselt teiste korporatsioonidega hakkas suures osas alluma Tartu konvendi äranägemisele. Uue konvendi tulek koos juba Tallinna kolinud vilistlastega taastasid liikmeskonnas tehnikaharidusega aktiivsete meeste osa.

Pärast 1924. aasta riigipöördekatset astus Vironia koos teiste akadeemiliste organisatsioonidega in corpore Kaitseliitu. Liikmed olid koondatud kolme rühmaga eraldi Vironia kompaniisse, mille relvaladu asus Tartu konvendi ruumides. Kaitseliidu liikmelisus tehti Vironia liikmetele kohustuslikuks. Vabadussõjas tekitatud head suhted Ratsarügemendiga püsisid kuni üksuse laialisaatmiseni 1940. aastal.

Liikmed olid tegevad ka Eesti Vabariigi poliitikas ning iseseisvusaastatel oli vaid lühikesi perioode, kus Vironia liikmeid ei olnud Vabariigi Valitsuse koosseisus. Kokku hoidis ministriportfelli 11 Vironia liiget ning Riigikogus oli kokku esindatud 12 liiget. Eriti tihti täitsid Vironia liikmed teedeministri ning majandus- ja rahandusministrite ametikohti. Kaks Vironia asutajaliiget olid järjestikku Eesti Panga presidendid ning ka mitmed teised liikmed olid Eesti pankades kõrgetel kohtadel.

Vironia okupeeritud Eestis ja paguluses

Pilt: Vironia aastapäevakommersi perekonnaõhtu 1960. aastal Stockholmis.

Nõukogude okupatsiooni ajal, 1940. aasta suvel, üliõpilasorganisatsioonide tegevus keelustati, korporatsioonid kuulutati rahvavaenulikuks ja nende vara natsionaliseeriti. Vironia salajasel koosolekul kuulutati korporatsiooni tegevus vägivaldselt ja õigusvastaselt lõpetatuks ning otsustati tegevust jätkata põranda all. Kõik lihtliikmed võeti vastu pärisliikmeteks ning värvid toimetati neile üle Eesti isiklikult kätte.

Kümned Vironia liikmed elasid Teise maailmasõja alguseks välismaal või olid baltisakslastena Saksamaale ümber asunud. Eestisse jäänud liikmetest arreteeriti või saadeti Nõukogude okupatsiooni ajal sundasumisele üle poolesaja Vironia liikme. Saksa okupatsiooni ajal naasid mõned liikmed Saksamaalt Eestisse ning korporatsiooni põrandaalune tegevus jätkus lühikeseks ajaks natuke vabamas vormis.

Poolsada Vironia liiget mobiliseeriti esimese Nõukogude okupatsiooni ajal Punaarmeesse ja mitukümmend liiget teenisid ka Saksa vägedes ning Teise maailmasõja repressioonide ja sõjategevuse tõttu hukkus kokku sadakond Vironia liiget. Seetõttu põgenes 1944. aastal Eestist enne teist Nõukogude okupatsiooni Läände üle 150 Vironia liikme.

Teise maailmasõja lõpuks asus väljaspool idablokki ligi 200 Vironia liiget, alguses enamasti Saksamaal ja Rootsis, kus asutati esimesed väliskoondised juba 1945. aastal. Kui Rootsi koondis hakkas uute liikmetega kiiresti kasvama, siis Saksamaalt lahkusid enamus Vironia liikmeid 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel teistesse riikidesse. Väliskoondisi asutati veel Inglismaal, Torontos, Montréalis, USA Ida- ja Läänerannikul ning Austraalias. Väiksem, kuid majanduslikult väga mõjuvõimas vironuste kogukond tekkis Venezuelas.

Koondiste ühistegevuse haldamiseks valiti Peakoondis, milleks alguses osutus Rootsi koondis, kuid liikmeskonna tugipunkti kandumisega Kanadasse asendati see peatselt Toronto koondisega. Seal on Vironia Peakoondis siiani, kuigi tänapäeval, kui tegevuse raskuskese on taas Eestis, on sellel vaid sümboolne roll. Paguluses jäi Vironia tegevus meenutama iseseisvusperioodi vaid suuremates koondistes ning väiksemates jäid kooskäimised harvemaks ja mitteametlikumaks. Vironia liikmed ise said paguluses tänu heale haridusele ja tugevale eestlaste kogukonnale enamasti edukalt hakkama. Kogukondade toetamiseks hoiti tugevaid kontakte ka teiste eesti korporatsioonidega ja läti sõpruskorporatsioonidega.

Teise Nõukogude okupatsiooni alguseks oli Eestisse jäänud veidi alla saja Vironia liikme ning järgneva aastakümne jooksul langes uute repressioonide ohvriks veel mitukümmend liiget. Stalini võimuperioodil oli korporatsiooni põrandaalune tegevus väga piiratud, kuid alates 1960. aastatest hakkasid liikmed kogunema restoranides ja kohvikutes ning 1970. aastatel koguneti juba iganädalaselt, vabamatel 1980. aastatel vahel ka värvides.

Vironia taasiseseisvunud Eestis

Pilt: Kommersi vaikse õhtu olümpos Tartu konvendis.

Üliõpilasorganisatsioonide tegevuse taastamise käigus 1980. aastate lõpus said Eestisse jäänud Vironia vilistlased kokkuleppele Tallinna Reaalkooli vilistlaste 1988. aastal loodud Üliõpilasseltsiga Reaal, kelle liikmeskonna põhjalt taastati 1989. aasta kevadel Vironia tegevus Eestis. Kuivõrd korporatsiooni tegevus taastati Tallinnas ja Tartu konvendi tegevuse taastamine võttis aega kauem, oli loomulik, et sõjaeelse Tallinna konvendi Tartu konvendile allutatuse asemel jätkatakse kahe võrdõigusliku konvendiga, mille üksikud erinevused tavades on saanud osaks mõlema konvendi identiteedist.

Tallinnas algas tegevus Toompeal Toom-Kooli 13 kitsastes keldrikorruse ruumides, kus tegutseti 2007. aastani, kui osteti uus konvendikorter aadressil Uus 28. Nendes ruumides tegutseb Tallinna konvent praeguseni.

Nõukogude okupatsiooni ajal võõrandatud Tartu Laia tänava konvendikorter sai Saksa okupatsiooni ajal, 1943. aastal, Nõukogude õhurünnakus pommitabamuse ning ajalooline hoovitiib hävis täielikult – hiljem ehitati see üles juba vastavalt Nõukogude aja vajadustele ja võimalustele. Kinnistu oli algselt Punaarmee ning seejärel Tartu Riikliku Ülikooli ja lõpuks pikalt Eesti Põllumajandusakadeemia (EPA) valduses, kelle jaoks ehitati endised uhked siseruumid suures osas ja kohati brutaalselt ümber. 1990. aastate algusperiood kulus kinnistu Vironiale tagastamiseks, mis õnnestus 1994. aastal.

Ajaloolistesse konvendiruumidesse koliti taas sisse aastal 1995 ning seejärel on ette võetud mitmeid suuremaid restaureerimisprojekte Eesti suurima üliõpilasorganisatsioonile kuuluva kinnistu kordategemiseks. Konvendiruumidele on lisandunud suur ja mugav köök, saun, esinduslik keldrikorrus, tagaaias “Punane väljak” ning korda on tehtud mitmed teised ruumid, kuid kinnistu suuruse tõttu jääb veel palju tulevaste viroonlaste teha!

Tallinnas rangema korraga, mis on sarnasem sõdadevahelise korporatsiooni siseeluga. Säilinud on tihe läbikäimine sõprusorganisatsioonidega välismaal – eriti populaarseks on seejuures kujunenud iga-aastased “Riia dessandid”. 2008. aastal uuendati sõpruslepingut korp! Fraternitas Esticaga ning 2010. aastal sõlmiti kartell-leping Riia vene korp! Fraternitas Arcticaga.

Kui osa Vironia väliskoondisi lõpetas tegevuse juba pagulusperioodil ning ka Austraalia ja Rootsi koondistes on aktiivne läbikäimine samuti lõpetatud, siis Toronto ja USA Lääneranniku koondised on oma suure noorte liikmete osakaaluga endiselt elujõulised. Sõjaeelseid vilistlasi Vironiale suunda näitamas enam ole, kuid kaks konventi on kolmekümne aastaga vastu võtnud mitusada uut liiget ning ülemaailmne Vironia liikmete arv läheneb 120. aastapäevaks 600-le.